Hepatiitidest
Lühiülevaade viirushepatiitidest
Leia kiiresti: A-hepatiit
Mida kujutavad endast viiruslikud hepatiidid ning kuidas nad levivad?
Kollatõbi ehk hepatiit on maksapõletik. Haigust põhjustavad erinevad hepatiidiviirused – A, B, C, D ja E. Hepatiidid erinevad levikuteede, raskuse ning kulu poolest. Kõik need viirused võivad põhjustada ägedat haiguse kulgu. Mõned viirused, nagu B-või C- hepatiidi viirused, võivad põhjustada ka kroonilist nakkust.
A-hepatiit on healoomulise kuluga haigus, mis levib fekaal-oraalsel teel, mis tähendab, et viirus peab sattuma suhu ja sealt edasi seedetrakti. Nakatumine toimub reeglina inimese väljaheitega saastunud käte (käte pesu on tehtud puudulikult) või toidu/joogivee vahendusel (nt. puu- ja juurvilja pesemine saastunud veega, jääkuubikud jne.). Eelkõige nakatutakse reisil sooja kliimaga riikidesse, saastunud vees toore toidu pesemisel või sellest jää valmistamisel.
Täpsemalt saad A-hepatiidi haiguse ja vaktsineerimise kohta lugeda A-hepatiidi lehelt.
B- ja C-hepatiit levivad sugulisel teel ja viirusega saastunud verega. Mõned näited viiruse levikuvõimaluste kohta on tätoveeringute tegemine, keha augustamised, verega seotud meditsiiniprotseduurid, süstalde korduv kasutamine jne.
B-hepatiidi poolt on infitseeritud kolmandik maakera elanikest. Tänapäeva maailmas arvatakse olevat 350 miljonit kroonilist B-hepatiidi viiruse kandjat, igal aastal sureb 500 000 inimest B-hepatiidiga seotud haigustesse (äge ja krooniline B-hepatiit, maksatsirroos, maksavähk).
Nakkavad on kõik B-hepatiidi haige verd või plasmat sisaldavad eritised – veri, sülg, seemnevedelik, tupeeritis ja ka rinnapiim. Viirus võib püsida väliskeskkonnas mitmeid kuid. Läbi terve, vigastamata naha ja limaskesta viirus ei tungi.
C-hepatiit levib samamoodi kui B-hepatiit. Igasse võõrasse kehavedelikku tuleb suhtuda kui ohtlikku. Esikohal on nakkuse saamine ühiste süstalde või nõelte kasutamisel.
Millised võivad olla sümptomid?
Haigus võib kulgeda ilma, et inimene ise seda teaks (asümptoomselt). Haiguse tunnused on erinevatel viirushepatiitidel sarnased. Tüüpilisteks kaebusteks on iiveldus, isutus, kõhuvalu ja palavik, harvem lihaste ja peavalu. Uriini tumenemisel esmased kaebused kaovad ning tekib esmalt silmavalgete ja seejärel naha kollasus, mis kaob tavaliselt kahe nädalaga.
Kuidas haigust tuvastatakse?
Hepatiidi diagnoosi täpsustamine toimub arsti poolt. Viiruse tüübi kindlaks tegemiseks on vajalik vereproovi tegemine hepatiidiviiruse vastaste antikehade kindlaksmääramiseks. Vastavalt inimese seisundile võivad vajalikud olla ka teiste vereanalüüsid teostamine.
Kuidas end hepatiidi eest kaitsta?
A-hepatiit pole probleemiks niivõrd haiguse raskuse, kuivõrd võimaliku paljude inimeste samaaegse haigestumise tõttu, seetõttu on arukas vaktsineerida inimesi, kes on reisimas A-hepatiidist ohustatud aladele, samuti neid, kes on tööalaselt seotud meditsiini, lasteasutuste, toidu ja militaaralaga, veeni süstivaid narkomaane, homoseksuaalseid mehi ja kroonilise maksahaiguse põdejaid.
Reisimisel ohustatud aladele tuleb hoiduda keetmata vee, jääga jahutatud jookide, termiliselt töötlemata puu- ja juurviljade ning mereandide tarbimisest.
Vaktsineeritakse alates esimesest eluaastast. Pikaajalise immuunsuse saavutamiseks tuleb 6–12 kuu pärast teha kordussüst.
Täiskasvanuid on võimalik vaktsineerida nii A-hepatiidi kui korraga ka mõlema – A- ja B-hepatiidi vastu. Viimasel juhul kasutatakse kombineeritud vaktsiini ning B-hepatiidi vaktsineerimise skeemi 0, 1, 6 . Esimene süst tehakse valitud päeval, teine üks kuu hiljem, kolmas 6 kuud pärast esimest annust. Kaitse väljakujunemiseks kulub paar nädalat. Kõrvalnähtudena võivad esineda süstekohal valu, turse ja punetus, üldnähtudest palavik, peavalu ning isutus.
Eestis vaktsineeritakse riikliku programmi alusel B-hepatiidi vastu vastsündinuid ning 13-aastaseid koolilapsi vastavalt kehtivale immuniseerimiskalendrile. Tööandja vaktsineeritakse riskirühmadesse kuuluvaid töötajaid – tervishoiutöötajad, pääste- ja politseitöötajad jne.
Soovitav on lisaks vaktsineerida B-hepatiidi haigete lähikontaktseid, süstivaid narkomaane, hemofiiliahaigeid, kroonilise maksahaiguse põdejaid, hooldekodude elanikke ja B-hepatiidi ohualadele reisijaid. B-hepatiidi vastu vaktsineerimine on samaaegselt ka vähivastane vaktsineerimine.
Ennast vaktsineerides hoiad ära enda haigestumise ja vähendad oluliselt ka oma lähedaste haigestumise riski.
